Tippkokk Orm Oja igapäevaauto on nii eriline, et paljud küsivad, kuidas sellisega üldse linnas sõita saab? Ei, see pole sportauto. See meenutab vana, ikoonilist Defenderit, aga ei ole Defender. Tema autoks on uus ja ääretult põnev INEOS Grenadier. Aga me ei räägi ainult Grenadierist. Teeme juttu ka sellest, mis jääb “Masterchef Eesti” kaadri taha, kergitame veidi saladuskatet Ormi neljandalt restoranilt. Ja muidugi räägime kevadeootusest, sest siis saab õues tulel süüa teha.
Kaua sa nüüd oled juba sõitnud INEOS Grenadieriga?
“Äkki vist neli kuud? Alustasin, kui ilm hakkas just soosima sellise autoga sõitmist. Ja mis seal salata, olen alati sõitnud sportautodega, aga mulle on meeldinud ka teise äärmuse autod. Mulle väga meeldib vana Defekas. Aga see purism, mis on Defeka-meestel, muutub mingil hetkel väga naljakaks. Sa sõidad autoga, millega ei ole võimalik sõitmist nautida kaheksakümnel protsendil ajast. Olen ise ka Defenderitega palju sõitnud, nad on väga iseloomukad, ägedad, aga lõpuks sa ei jaksa nendega kogu aeg tegeleda, nad on nagu korraks toredad. Ma eelistan 21. sajandisse jõudmist, et istun sooja autosse ja mul on mugav sõita.”
Kui autoentusiastist tippkokale antaks valida, kas kiired ja madalad autod asfaldil või kõrged ja robustsed maastikul?
“Eehh. Mõlemad on ju automaailma ekstreemsused, täielikud vastandid. Otsin alati heas mõttes äärmuseid, mulle meeldivad seiklused ja situatsioonid, mis pakuvad tõelisi elamusi. Elu on liiga lühike, et endale välja vabandada keskpäraste asjade nautimist. Et proovid olla ühiskondlikult tore mees, sõidad äpi-autoga ja parandad sellega maailma? Mulle lihtsalt meeldivad elamused!”
Orm Oja on saanud elus madalatest sportautodest küllalt elamusi. Kuidas siis äkki INEOS Grenadier?
“Mul lihtsalt sai väga järsult isu kiiruse vastu otsa.”
See ongi elus nii. Saab mingi isu otsa ja tahad teistmoodi seigelda. Orm hakkas uut autot otsima ega leidnud midagi, mis kõnetaks. Linnamaasturid teda ei tõmba – kui juba maastur, siis võiks seda saada kasutada ka nagu maasturit. Inimesed ei sõida oma X6-tega metsa müttama. Orm kaalus väga tõsiselt vana Defenderit ja selle ümberehitamist moodsaks autoks. Et oleks automaatkäigukast, soe kabiin ja infosüsteem, mida saab telefonist juhtida. Vana legendi ümberehitus läheks maksma paarsada tuhat eurot. Selline summa tundus Ormile majanduslikult täiesti arusaamatu käik.
Esimene kohtumine
Sügis, Telia hooaja avapidu. Muuhulgas oli publikule vaatamiseks toodud kõrge ja pilkupüüdev maastikuauto, mis väga meenutas vana Defenderit, aga tuled olid teistsugused. “Ütlesin oma saatekülalisele Margus Kiiverile, et vaata, mingid vennad on ikka julma raha sinna alla pannud. Ei-ei, see on täitsa uus automark, ütles Kiiver.” Sellel ajal, kui “Masterchefi” kohtunik ja saatekülaline oleks pidanud viisakalt peokülaliste rolli täitma, hiilisid nemad auto juurde ning juba oligi Orm autosse roninud ja vajutas laekonsoolis nuppe. “Ma olin täiesti lummuses. Tahaks sõita selle autoga!”
Siinkohal peab ütlema, et kui Orm juba millegi vastu huvi tundma hakkab, siis läheb ta sügavuti. Enne proovisõitu oli ta auto taustalooga juba täielikult tuttav. Grenadier on täiesti uus automark ja päris harukordse looga. Orm Oja on sõitnud motokrossi, nii et esimesel proovisõidul Grenadieriga mindi Saku krossirajale. “Okei, kui me krossiraja selle autoga läbi sõidame, siis see auto on tõesti see, mis ta väidab end olevat,” arutles Orm. Muidugi sõideti rada läbi. “See on sõltuvust tekitav sõiduk, kui oled natukenegi autoinimene.”
INEOS Grenadier on loodud põhimõttel, et auto omanik saab väga palju ise muuta ja lisada. Orm lasi esimese asjana rooli jäigemaks seada. “350 euro eest pannakse vahejupp vahele. Käisin nädalavahetusel Tartus, ostsime Peipsi ääres suitsukala, tegime väikese road-trip’i. Maastikul on auto täpselt see, mis enne, aga väike update tegi sõitmise linnas ja maanteel palju mõnusamaks. Ülim lust on sõita.”
Ormi eelmine sõiduk oli Porsche ja lihasmälus veel Porsche rool. “Kui ma Grenadieriga tegin samasuguse väikse nõksaka, siis mitte midagi ei juhtunud,” naerab Orm. “Otse edasi! Talvel proovisin jäärajal uue rooliseadistusega külg ees lasta ja käsipidurit kasutada, rool teeb selle mängu hoopis huvitavamaks. Oleks eeldanud, et see lahendus on tohutu ümberehitamine, aga võttis pool tundi aega ega maksnud eriti midagi.”
Muidugi ei piirdu INEOS Grenadieri tuunimisvõimalused poole tunni ja mõnesaja euroga. Lisaks tehase poolt pakutavatele lõpututele võimalustele on Euroopas kaks ettevõtet, kes valmistavad tuuninguosi ja on võtnud ka INEOSe oma tootevalikusse – Black Sheep Šveitsis ja Chelsea Trucks Suurbritannias. Valmistavad bodykit’e, mis on ka visuaal-esteetiliselt väga põnevad. Chelsea Truck on sündinud ideest edvistada Londoni kesklinnas põnevate Mercedes-Benz G-klasside ja Defenderitega. Orm tahaks praktilisest seisukohast katusele tulederida. “Oleme käinud Defenderitega suvel Saaremaal nii-öelda safaril, hirvesid ja loodust vaatamas, teed on öösel kottpimedad. Kui valgusring on ümber, sõidad nagu illumineeritud ruumis. INEOS on juba loonud Grenadieri selliseks, et oleks lihtne modifitseerida. Ainult tee ja lusti.”
Orm tahaks välimuse tuunimisel liikuda majesteetlikumal ja galantsemal suunal. Tema Grenadier on elevandiluukarva safari-toonis, tal ei ole kunagi olnud nii heledat autot, kõik on olnud tumehallid või mustad. “Grenadierile sobib must või tumeroheline, ta natuke nõuab tumedat keretooni,” ütleb Orm.
Igapäevaselt sõidus
Kuna tippkokk kasutab oma autot sihipäraselt, on see kogu aeg porine. “Porisena ta just näebki ägedam välja! Kui tahad seest puhastada, siis võtad porimatid üles, nende all on korgid, ja saad survepesuriga seest pesta. Mis on nii toores, aga samas nii lahe ja õige.”
Ta sõidab Grenadieriga igapäevaselt. Igal pool. Kogu aeg. Ormil on lambakoer, nii et ta käib palju linnast väljas. “Panen peni autokuuti ja lähme.” Aga ikkagi, kuidas selle autoga vanalinna ära mahtuda, Ormi üks restoran “La Cucina” asub ju vanalinna südames. “Ma ei ole isegi rihtimise lähedal olnud, ei ole ruumihätta jäänud. Ühel korral olen olnud olukorras, kus ei saanud parkimismajja sisse sõita, sest see parkla kõrgusetoru oli põhimõtteliselt akna ülemises ääres.”
Orm Oja teeb catering’e, tal on koer ja ohtralt muid põhjusi, miks on autos ruumi vaja. Ta ei ole kunagi ennast ette kujutanud väikse Vito bussiga ringi sõitmas. “Saan kõik Grenadieriga ära tehtud. Mul on tunne, et sain kõik ka oma Porschega tehtud, tassisin austrikaste ja survepesureid. Küsimus on selles, kui mugav see on. Grenadieriga lihtsalt tõstad asjad autosse ja korras. Olen aru saanud, et see auto kuidagi sobib mulle väga.”
Äärmused sobivad
Siiani on kõik tippkoka autod olnud kupeed. Kõik. “Sellepärast, et ma olen pigem olnud linnainimene. Mulle meeldib Euroopa reisidel käia autoga. Sõita Lätist laevaga üle, Saksamaal üles ärgata ja siis minna üle Alpide. Otsin alati emotsiooni. Ei saa öelda, et olen maailma kõige suuremate autoalaste teadmistega inimene. Kui kuskil bensukas mingit kilovatijuttu hakata ajama, siis ilmselt jalutan minema, sest poolest jutust ei saa ma mingi hetk enam aru. Mind huvitab toode tervikuna. Kui lähen restorani, siis inimesed alati üllatuvad, et lähen kas kuhugi söögituppa, rahvakeeli “urgu” sööma, või lähen absoluutsesse tippkohta. Ma ei viitsi seal vahepeal õõtsuda. Mulle lihtsalt sobivad äärmused. Samamoodi on autodega.”
“Mõnes mõttes kadestan inimesi, kes ütlevad, et mul suva, peaasi, et saan punktist A punkti B. Minu jaoks on ka auto asi, millega ma saan punktist A punkti B. Aga ma saan sellele lisaks mingisuguse emotsiooni. Tavalise pereautoga sõites ei saa minna seiklusele, et jõuda punkti B. See on mu moto – tahan, et asjadel oleks lugu.”
Orm ootab pikisilmi, et saaks suvel Grenadieriga Saaremaale minna. Või sõita Alpidesse. “Lüüa kuskil mägedes oma väike magala lahti, teha midagi süüa, minna ujuma, tõmmata katusetelk lahti ja see ongi minu jaoks täielik idüll. Grenadier on seiklushimuline auto. Ta on nagu Itaalia toit, heas mõttes aeglane auto. Ma arvan, et ta alles hakkab mulle häid lugusid jutustama.”
See võib nüüd tulla üllatusena, aga tegelikult on tippkokk Orm Oja tehnika-armastusel väga selged piirid. “Ütlen enda kohta, et ma olen ludiit. Ludiidid olid masinalõhkujad, kes võitlesid Inglismaal tööstusrevolutsiooni vastu. Olen inimene, kes tahab minna oma voodisse, süüa enda taldrikust, istuda isiklikku autosse. Mulle meeldivad asjad, mis on hästi lihtsad ja päris. Mulle ei meeldi omada sadat äppi telefonis, tahan autosse istuda nii, et teen ukse lahti, panen võtme süütelukku, sõidan ja kõik. See olengi mina. Jään juba kolmekümne kahe aastaselt ajale jalgu! Mul on olnud kodus seitse kuud telekal ees National Geographic, sest digi-TV pult sai tühjaks. Ma ei viitsi sellega tegeleda. Saan aru, et see on vähikõnd, aga mulle meeldib, kui pliidil on nupud ja kõik, mis on lihtne, tavaline ja mehaaniline.”
Lihtne, mehaaniline, palju nuppe
Lihtne, mehaaniline, palju nuppe – just nii saab kokku võtta ka INEOS Grenadieri olemuse. “Tahan istet soojaks panna, vajutan nuppu; tahan istet taha liigutada, tõmban kangist. Ja siis inimesed räägivad, et vaata, mingil autol saad midagi mällu seadistada – ma kuulan ja mõtlen, et miks seda kõike vaja on!”
“Teeme oma elu liiga lihtsaks, et võita aega, mis on marginaalse väärtusega. Minu elu ei ole nii huvitav – ütlen ausalt ära! – et mul oleks kogu aeg vaja aega võita, lihvida mikrosekundeid oma elust häkke kasutades. Kui mul on kiire, siis päev saab enne otsa, asi jääb pooleli, hommikul tõuseb jälle päike ja teen seda asja edasi. Kui nutivärk algas, olin vaimustuses. Nüüd tahan keerata nuppe, panna autot võtmest tööle. Väga lihtne.”
Ja mis siin salata, kogu Grenadieri konstruktsioon ju põhineb sellel. Ja see langeb kokku tippkoka põhimõttega, et elus oleks asjad lihtsad. “Olen sõitnud autoga, mis on nagu arvutimäng, kõik on täis digiekraane. Mille jaoks? Grenadiere müüakse meeletult palju Lõuna-Aafrikas, Austraalias, neid ostavad inimesed, kes sõidavad tühermaadel, kus distantsid on tuhandeid kilomeetreid, ümbruskonnas pole mitte midagi. Kui auto katki läheb, pead selle suutma ära parandada vahenditega, mis on tööriistakohvris. Mitte nii, et auto digisüsteem läheb lolliks, võtmega tööle ei saa panna. inimesed ongi erinevad. Mina olen see koopamees.”
Kui hästi sul endal tööriistad käes seisavad? “Päris hästi. Kui vaja, ronin oma restoranis ise lae alla, parandan, mis vaja. Ma olen motokrossi sõitnud, majas üles kasvanud koos ema ja vanaemaga, mis tähendab, et olen pidanud lapsest saadik asju ise parandama. Mul töötegemise ees hirmu ei ole.”
Neljas restoran tulemas
Räägime tööst ka. Kolm restorani käigus, neljas on ettevalmistamisel. Mis teemal neljas restoran tuleb? “Iga järgnev restoran, mille ma teen, võiks olla täiesti teisest ooperist. Kui pizzeria ja Itaalia restoran La Cucina on sama riigi restoranid, siis kolmas on ju Lõuna-Korea. Neljas võiks olla uus äärmus.”
Kas fine-dining kokanduse lõpetamine tuli samamoodi, nagu ütlesid enne, et sul kadus ühel hetkel soov kiiruse vastu ära? “Jah, see on identne lugu. Inimtüübina olen see, kes teeb mingi asja põhjalikult läbi… ja siis tahan midagi uut õppida. Kartsin, et elan seda läbi, sest fine-dining oli minu kokanduslik identiteet, kõik teadsid, et ma olen see pintsettidega toiduvalmistaja, väga detailne. Järgmine hetk keetsime siin La Cucinas potis pastat ja see oli minu jaoks palju huvitavam, sest nägin maailma hoopis teise nurga alt.”
Ormi jaoks on iga uus restoran võimalus õppida tegema uusi asju. “Head kokka ei iseloomusta tema tehniline oskus teha mikrorooga, mille peale on vetikatolmu raputatud, vaid pigem see, kuidas ta tunneb maailma kööke ja kui lai on tema silmaring. Ma tahaks nüüd rännata Ladina-Ameerikasse.”
Ladina-Ameerika on väga lai mõiste! “On, absoluutselt!” Orm naerab ja kruvib pinget ning jätab saladusse, mis stiilis täpsemalt saab olema sügisel avatav restoran.
Kes on parim kokk?
Väga paljud teavad Orm Oja tänu “Masterchefile”. Kas ettevalmistused “Masterchefi” uueks hooajaks juba käivad? “Mida konkreetselt tegema hakkame, saan teada suve alguses. Mulle sobivad kõik versioonid, meeldiks saates näha erinevaid lähenemisi. Loodan, et see on saade, kus saan veel ka hallipäisena leti taga toriseda ja kartuliputru maitsta.”
“Saadet on väga lõbus teha. See on üliorgaaniline, see, mida sa ekraanil näed, nii ongi. Suurt telemaagiat saates ei toimu. Osalejad peavadki oma toite nii tegema, et tõstavad kasti üles ja näevad, mis seal all on. Aeg läheb käima ja ongi tund aega. Meil on ikka täis-reality.”
Küsimusele, kas saates osalejaid vahepeal koolitatakse, toob Orm, kes on suur poksifänn, paralleeli poksiringiga. “Treener võib ju nööri taga hüüda, et nüüd löö vasakuga, aga lõppude lõpuks oled sina situatsioonis kellegi vastu, antud olukorras hunniku toiduainete vastu. Võistlejana on sul valik, kas usaldad seda, mida suudad teha, või kuulad professionaali, kelle tehnikatega sa niikuinii sammu ei pea. Seda on ka telest näha, et me ütleme möödaminnes, et keera pliidil kuumust alla, igapäevaseid näpunäiteid ikka anname. Ollakse kaks nädalat järjest köögis, pühapäev on puhkepäev, töötad nagu kokk. Töötad hommikust õhtuni ruumis, kus on hästi palav ja hästi kiire. Tekib füüsiline pinge, heas mõttes vaimne pinge, võistluspinge – lõpuks on vaja teada saada, kes on kõige parem kokk?”
Kas esimeses saates, kui kõik osalejad on laudade taga, mõtled selle peale, kes võidab? Kas tunned võitja ära? “Kahe või kolme esimese saatega näen neli parimat ära. Küsimus on selles, kes viimase saate võidab? Meil on väga hea punt koos ja võtteplatsi õhustik väga kirglik.”
Malmpann sütele
Kevad läheneb, inimesed mõtlevad grillimisele. Ormile meeldib süüa teha pigem väljas kui toas. “Mulle meeldib kasutada grilli, elavat tuld. Tegelen praegu oma maja ja aia korrastamisega ja sinna tahaks kindlasti teha elava tulega nurgakese.”
Tippkokk hindab väga liha ja kala ja üldse loomseid proteiine, aga leiab, et hästi tehtud söekartul võib palju rohkem pakkuda. Looduses süüa tehes meeldivad Ormile askeetlikud vahendid. “Võtad malmpanni kaasa ja paned süte peale – niimoodi on lahe süüa teha! Tegin jahimeestega süüa. Lastud hirve maks anti minu kätte, rannas kaevasin augu maasse, ääristasin kividega, seal käiasin oma kraami valmis, ostsin poest kohalikku leiba. Kogu protseduur ise ja maaliline ümbruskond piisab ühest röstitud leivast, mille peal on sibulaga tehtud maks. Kõik käivad oma noaga ja võtavad tükikesi. Päiksetõusu ajal merre ujuma, luikedega samal ajal. Päris elamus. Lihtsalt oled õnnelik!”
“Mulle meeldib niimoodi süüa ja meeldib niimoodi süüa teha. Askeetlikult. Võib-olla see ongi minu restoranide lõppmäng, kus tuleb restoran, kus tehakse söe peal päris toitu. See on äge.”
